Isiklikud vahendid
Oled siin: Algus Koostööpartnerid Meie Pärand Seminarisarja "Katariina kloostri minevik, olevik ja tulevik" materjalid I seminar Jaan Tamme ettekanne "Tallinna Dominiiklaste klooster – uurimine, projekteerimine, publitseerimine".

Jaan Tamme ettekanne "Tallinna Dominiiklaste klooster – uurimine, projekteerimine, publitseerimine".

Ettekanne seminaril "Katariina kloostri minevik, olevik ja tulevik" 24. mail 2012

Tallinna Dominiiklaste klooster – uurimine, projekteerimine, publitseerimine

Jaan Tamm/EMS esimees

Kõigepealt õnnitlused kolleegidele Padisel, kes täna ja homme osalevad sealsel ajalookonverentsil „Keskaja sild Padise ja Vantaa vahel“. Nii nimetatud kui ka meie esmaseminar Tallinna dominiiklaste teemadel on kujukas näide ühiskonnas jälle tekkinud huvist kloostrikultuuri, veelgi enam aga huvist nende, seni kas täiesti või vaid osaliselt iga-päevaelust kõrvale jäävate hoonestute ning kunagi neis aset leidnud sündmuste ja nähtuste vastu. Üsna sageli on need mälestised laiemale avalikkusele lausa suletud või suures osas kõrvale jäetud nendest potentsiaalsetest külastajahulkadest või kultuurielust laiemalt. Selle kujukaks näiteks ei ole mitte ainult munitsipaalvalduses olevad Padise tsitertslaste kloostri-varemed, vaid ka meie tänase seminari toimumise paik, endine Püha Katariina kloostrikirik.

 Paradoksaalsel kombel pulbitseb aga mõlema nimetatu kõrval nii Padisel kui endises Mungahoovis täisväärtuslik elu. Esimesel juhul siis von Rammide OÜ ehk Padise mõis, teisel juhul kõik see, mida kirikuportaalidest väljudes näeme.

    Minu tänane ülesanne on rääkida Püha Katariina kloostri kontekstis  kolmest asjast- uurimisest, projekteerimisest ning publitseerimisest. Andes endale aru, et esialgselt formuleeritud ülesanne on küll mitte ülejõu käiv, kuid igatahes etteantud ajaraamides vaid pealiskaudselt teostatav, keskenduksin igas alapunktis vaid nendele momentidele, millele seni ilmunud publikatsioonides kas  üldse mitte või vaid minimaalselt on tähelepanu pööratud.  Pealegi on meil olemas Elfriede Tool- Marrani vastavasisuline monograafia, mis nendes kolmes valdkonnas tehtu kuni 1970.aastani kokku võtab. Samuti on mul siiski lootus, et me sügiseseks seminariks suudame oma SA Meie pärand kodulehele kogu vastava materjali loendi ülesse riputada. 

   Seega siis kõigepealt uurimistööst kloostris.          

Juba nimetatud Tool-Marrani monograafia baseerus suures osas tema poolt 1954.-55.a. kloostrivaremetes läbiviidud arheoloogilistel kaevamistel ja sellega kaasnenud leiumaterjalil, vaid kloostriruumide arhitektuursel ning kunstiajaloolisel kirjeldusel oli kasutatud ka hilisemate uurijate materjale. Nimetame siin eelkõige Villem Raami, kes Siberist naasmise järel koheselt asus lisaks oma noorpõlve armastusele Padisele tegelema ka Püha Katariina kloostriga, olles aastatel 1956.-58. selle mälestise ajaloolaseks. Raam oli ka koos insener Mati Koodiga see uurija, kes 1957.a. koostas „Endise Dominiiklaste kloostri säilinud ruumide ja tehnilise seisukorra kirjelduse ja konserveerimis- restaureerimistööde kaalutlused“. 1958.a. vahetas Raami välja teine Sten Karlingi õpilane TÜ päevilt Helmi Üprus. Muide ka Elfriede Tool – Marran (elu lõpupoole kasutas ta siiski nimekuju Marran) oli Sten Karlingu õpilane. Erinevalt elupõlisest väliuurijast Villem Raamist, kes ise arhiivsete uuringutega eriti ei tegelenud, oli Helmi Üpruse tugevaks küljeks lisaks vaatlusele natuuris just arhiivne aines. Seetõttu on igati mõistetav, et tema põhiline ülesanne oligi senise uurimusliku pagasi tugevdamine arhiivse materjaliga ning 1962.a. valmiski tal „Aruanne Dominiiklsate kloostris ajavahemikus 1958.-1962.a. teostatud arhiivste uurimiste kohta“.  Nimetatud aruande lõpuosa moodustab aga 25 leheküljeline Kloostri ehitusajalooga seotud sündmuste kroonika.

Seega võib öelda, et dominiiklaste kloostri uurimistööde esimeses etapis tegeles selle mälestisega meie keskaja arhitektuuri- ja kunstiajaloolaste tollane koorekiht.

  Lisame siia juurde ka fakti, et kloostrivaremete mõõdistustöödega kogu nimetatud perioodi vältel tegeles alles mõned aastad tagasi manalateele läinud tuntud Tallinna arhitektuuri üks tuntumaid uurijaid Teddy Böckler koos oma abilistega.

Väliuurimised kloostris.  

Nimetatute koondatud materjalidele (sh ka Villem Raami uurimistööde programmile) tuginedes asuski kloostri väliuurimistega tegelema hilisem tuntud linnuste (aga mitte ainult) uurija arhitekt Kalvi Aluve. Tema juhendamisel toimuski ajavahemikul 1959.-62.  terve rea šurfide ja tranšeede kaevamine ning müürisondaažide tegemine, sealhulgas ka väljapoole kirikut jääval  alal. Kokku teostati väikesemahulisi kaevamisi 20 kohas. Olles ise ka kloostrite uurimisega kokku puutunud, julgen küll öelda, et seda oli niivõrd keeruka ja pika ajalooga mälestise jaoks äärmiselt vähe. Ometi pärineb enamus kloostrikompleksi senini kasutatavaid rekonstruktsioone just nimetatud aastatest, olles küll Ernst Kühnerti varem publitseeritu edasiarenduseks. Suurt abi lootis Aluve ka tol ajal laiemalt kasutusele võetud triangulatsioonimeetodist (ruutude, kolmnurkade ning ringide kasutamisel põhinev keskaegne projekteerimisüsteem), kuid nagu Ta ka ise tunnistas, oli selle rakendamine nii suure ja pika ajalooga mälestise puhul riskantne.                       

   Oma uurimistööde tulemused võttis K.Aluve kokku kahes aruandes. 1959.a. koostatud „Dominiiklaste kloostri looduses teostatud uurimistööd” kd I ,II ning 1962.a. kokkupandud „Dominiiklaste kloostri väliuurimised ajavahemikul 1958-1962.”. Viimasest tuleb eriti esile tõsta jooniste lisaköidet, mille joonisel 1. on märgitud märgitud paigad, kus kaevetöid teostati ning jooniseid, milledel on kujutatud eelmainitud triangulatsioonil põhinevaid rekonstruktsioone kloostrist, nii nagu K.Aluve arvas kloostrihoonestust 16.sajandi i veerandi lõpus välja nägevat.

   Nimetatud uurimistöödega kohati kaasnenud, enamuses aga siiski nende järel toimunud kloostrihoonestuse konserveerimistööd toimusid aastatel 1958-1962 ning 1966-1969. Selle tulemusena osutuski võimalikuks Tallinna Linnamuuseumi filiaali avamine siinses hoonestus 1968.a. Kuivõrd vähe tollal taoliste tööde jaoks projetdokumentatsiooni koostati, võib igaüks veenduda arhitekt Albert Kukkuri 1970.a. koostatud kausta „Dominiiklaste kloostri restaureerimistööde aruanne aastatel 1966-1969”, lugedes.  ( võib tuua paralleeli Magdeburgi toomkirikuga).

Projekteerimistööd 

   Tänapäeva mõistes ühe varemetes hoone projektdokumentatsiooni hakati kokku panema alles 1970.a. I poolel seoses kloostrikiriku taastamiskavadega Riikliku Akadeemilise Meeskoori (RAM) tarbeks. Lisaks kirikule loodeti liita RAM-ile vajamineva ruumistiku tarbeks ka midagi klausuurihoonetest. 1974.a. novembris valmisidki Kalvi Aluvel „Dominiiklaste kloostri kontsertsaaliks rekonstrueerimise kaalutlused” . Sellega seoses toimusid ka Teie ees kõneleja esimesd väliuurimuslikkud kokkupuuted siinse kunagise kloostrikirikuga. (kloostri kaevamistel saadud ja TLM-s talletatava leiuainesega puutusin kokku juba 1971.a. oma Tartu Riikliku Ülikooli lõputööks materjali kogudes).  Olin tol  perioodil arheoloogina seotud ka Kalvi Aluve väikelinnuste uurimisteemaga (pealegi töötasime VRV-s ka ühes toas). Minu ülesanne oli küll võrdlemisi väike. Nimelt pidin arheoloogiliselt kontrollima kunagise kirikuruumi põranda olemasolu  ning selle kõrguse vahet tollase (ja ka praeguse peaportaali) lävepakkuga. Viimast oli aga vaja selleks, et projekteerida normidele vastavat peasissepääsu. Kalvi Aluve teostas ise ka kõik vajaminevad mõõdistustööd ning tollane VRV fotograaf Roman Valdre fotofiksaaži. Nagu paljude teiste K. Aluve uurimistööde materjalidega, ei jõudnud ka dominiiklaste selle perioodi omad kunagi vormistamise ega arhiveerimise faasi. Küll aga valmis K. Aluvel 1976.a. alguses „Tallinna Dominiiklaste kloostri kontsertsaaliks kohandamise eskiisprojekt”, kd I, II. Mitte vähe olulise kõrvalepõikena olgu lisatud, et juba 1975.a. jaanuaris oli K. Aluvel valminud venekeelne alusmaterjal dominiiklste kloostri funktsionaalseks ja ehituslikuks  regenereerimiseks kontsertsaaliks ja turismi kompleksiks (sisse tuua Moskva Olümpia ja poolakate temaatika).       Nii nagu paljude teiste poolakate tarbeks ettevalmistatud projektidega, jäi ka kloostri oma vaid paberile.

   Kalvi Aluvega seoses olgu mainitud, et samaaegselt Katariina kloostri dokumentatsiooni ettevalmistamisega RAM-i tarbeks juhendas ta ka ERKI arhitektuuri diplomandi Jüri Renteri samateemalist lõputööd. Ehk oleks otstarbekas sügisesele (21. september) toimuvale jätkuseminarile kutsuda ka Jüri Renter. On ju sageli uus vaid äraunustatud vana. Kõrvale ei tasuks heita Jüri Renteri kursusekaaslase Urmas Arikese projekte kunagise kloostri aidahoone ja hilisema linna arsenali I korruse kohandamiseks populaarseks kohvikuks „Kloostri ait”, veelgi enam aga 1993.-94.a. nimatatud töödega kaasnenud ülakorruse rekonstrueerimisettepanekuid  Theatrumi teatrisaali väljaarendamiseks. Õigemini piirdusid need tööd siiski mainitud saali Vene tänava poolt varjava esifassaadi proportsioneerimise ning tõdemusega, et selle fassaadi taastamine ning selle taha jääva saali realiseerimine oleks lõpptellija olemasolul võimalik. (analoogia Linnateatri väikese saaliga).

 

  Dominiiklste kloostri rahvusvaheline mõõde ning sellega kaasnenud publitseerimine.

Teatavasti lülitati Tallinna vanalinn UNESCO MPN (WHL) 1997.a. 4.detsembril. Sama „saatus” tabas ka meie naabrite lätlaste pealinna Riiat. (puitarhitektuur ning juugend). Vilnius oli teatavasti sellise au osaliseks saanud juba 1994.a. Sellest tulenevalt tekkis Maailmapärandi Komiteel koheselt mõte käivitada omamoodi võrdlusprojekt nelja linna vahel:  Tallinn ja Riia ning Skandinaaviast Visby ja Alesund. Sellega hakkaski tegelema MPK  Põhjamaade Maailmapärandi Büroo asukohaga Oslos. Vastavas töörühmas olid Eestist Hain Toss ja   Jaan Sotter. Teie ees kõneleja kuulus aga projekti juhtkomiteesse. Tallinna linnavalitsuse poolt oli projektijuhiks Linnaplaneerimise Ameti arhitekt Reet Sarv.  Projekti üldjuhiks oli suurte kogemustega Hans-Jacob Roald Norrast. Töö tulemusena ilmus juba 1998.a. veebruaris esimene raport „Jätkusuutlikud ajaloolised linnad. Kirde- Euroopa vaatenurk”. Sama aasta mais  jõuti aga teise raportini. Nimetatud aruannetega seoses tuleks mainida, et juba 1997.a. septembris oli Fond Hereditase ja Püha Miikaeli Ühenduse initsiatiivil valminud Doris Kareva, Kersti Nigeseni, Taivo Niitvägi ning Katrin Raie koostatud Ladina kvartali esialgne kontseptsioon „Ladina kvartal .Rahvusvaheline kultuuri ja hariduse ning kvaliteetturismi keskus Vanas Tallinnas, Eestis”. Peatumata pikemalt selle töö sisul (seda oleks otstarbekas 15 aastat hiljem siiski laiemale üldsusele ka tutvustada- ehk sügisel) võib öelda, et sellele jätkuprojekti ei tulnud. Ammugi mitte paljuloodetud rahastust projektiga detailselt edasiminekuks. Põhjus, miks nii ei juhtunud, oli aga küllaltki triviaalne. Nimelt kui käisime Hans-Jacob Roaldiga seda tollasele linnapeale tutvustamas ja vastavaid aruandeid üleandmas, siis arvas linnapea, et küll me oskame ka ise neid asju ajada ning Maailmapärandi Põhjamaade büroo andku vaid raha. Taolise käitumisega polnud aga UNESCO tollane suursponsor Norra Kuningriik harjunud.  Alles mitmeid aastaid hiljem said norrakad oma solvumisest üle ja asusid usinasti finantseerima meie mõisakoolide projekti. Ja edukalt! Ladina kvartali projekti jääb (õigemini selle luhtunud võimalust) aga meenutama 2000.a. sama büroo poolt väljaantud raamatus 6. ptk esimene osa.    

  Viimase suurema tööna võiks nimetada Villu Kadaka poolt Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti tellimusel teostatud arheoloogilisi uurimistöid kunagise kloostrikiriku läänepoolses osas ehk selles ruumis, kus me praegu asume. Nendest, mitmesuguste tulevaste projekteerimistööde seisukohalt olulist infot pakkuvatest töödest on olemas ka korrektne aruanne „Arheoloogilised uuringud kunagise „Tallinna dominiiklaste Katariina kirikus, Vene t. 12 (reg. nr. 1245“, (Tallinn 2006), kuid tööde juhendaja  ajapuuduse tõttu  ei ole sellest kahjuks ilmunud AVEs publitseeritud artiklit. Viimase tööna tuleks nimetada arhitekt Mari Hammeri (OÜ Vana Tallinn) poolt 2008.a.  koostatud materjalide ülevaadet, millest mälestisega edasisel tegelemisel saaks lähtuda. 

    Kokkuvõtteks:

Meil on olemas terve hulk kirikuruumi tulevase kasutamise projektdokumentatsiooni koostamiseks vajaminevat informatsiooni.

Meil on mitmeid ruumilise lahenduse katsetusi nii kiriku (Kalvi Aluve, Jüri Renter) kui aidahoone (Urmas Arike) kohta.

Meil on olemas ü-m joonised, mida täiendades saab alustada eskiisdokumentatsiooni koostamist.

Meil on aastakümneid olnud ka kultuuriringkondade tahe selle hiiglahoonestu praegusest oluliselt intensiivsemaks ja otstarbekamaks kasutuselevõtuks.

Võiks küsida- miks me siis niivõrd vajaliku tööga edasi ei lähe. Vastus on vaid üks- puudub vastav kultuuripoliitiline tahe ning koostöö riigi  ning munitsipaliteedi vahel. Riik on omad ettepanekud kultuuriminister Rein Langi suu  läbi mälestise korrastamisega edasi minna esitanud. Pall on Tallinna linna väravas. Ehk selguvad 21.septembril toimuvaks jätkuseminariks  juba ka järgnevad, positiivse tulemuseni viivad  sammud. Jääb vaid soovida riigile ja linnale head tahet mõlemaid pooli rahuldavate kokkulepete saavutamiseks. Meie, kes me saame selles protsessis olla vaid abilised, oleme igatahes valmis.

Tänan tähelepanu eest!       

                     

           

Picture 045.jpg

 

                     

           

Tegevused dokumentidega