Marek Tamme ettekanne "Tallinna dominiiklased ja nende roll Põhja-Eesti vaimuelus 13.–16. sajandil"

Ettekanne  Meie Pärandi seminaril "Katariina kloostri minevik, olevik ja tulevik" 24. mail 2012 Katariina kirikus

Marek Tamm (Tallinna Ülikool)

Tallinna dominiiklased ja nende roll Põhja-Eesti vaimuelus 13.–16. sajandil

Mu tänasel sõnavõtul on võrdlemisi tagasihoidlik eesmärk – pakkuda lühike vahekokkuvõte sellest, mida enamvähem tõsikindlat, s.t. dokumentaalselt tõestatavat, me teame Tallinna dominiiklaste Katariina konvendi tegevusest linnas ja selle lähiümbruses. Konkreetsemalt keskendun jutlustajavendade sellele tegevusele, mida võiks üldistavalt, ent lihtsustavalt nimetada vaimutööks, s.t. peamiselt misjonitööga seonduvale. Ütlesin, et pakun vahekokkuvõtte, sest päris kokkuvõtete aeg pole veel käes, selleks vajab kogu säilinud andmematerjal süstemaatilist hekseldamist ja uuema historiograafia kontekstis võrdlevat mõtestamist. Mul on aga rõõm mainida, et hea kolleeg Tiina Kala Tallinna linnaarhiivist on andnud veksli, et katsub selle töö lähiaastatel ette võtta ja pakkuda meile mitte liiga kauges tulevikus ühe tervikliku käsitluse Tallinna Katariina konvendi ajaloost.

Ehitan oma jutu selguse huvides üles dominiiklaste vaimutöö olulisemate tahkute eraldi käsitlemisele. Pärast väikest ülevaadet konvendi asutamisest ja iseloomust, võtan niisiis järgemööda vaadelda Tallinna dominiiklaste jutlustamistegevust, õpetamistegevust ja viimaks raamatute ja kirjakultuuriga seonduvat. Need kolm aspekti on valitud ühest küljest dominiiklaste ordu kutsumust arvestades, ent niisamuti lähtudes säilinud allikmaterjali iseloomust.

Olen tänulik korraldajatele selle sümpaatse initsiatiivi eest arutleda Katariina konvendi ja kiriku mineviku üle. Pean väga oluliseks, et Katariina konvendi tulevik ehitatakse võimalikult usaldusväärsetele teadmistele konvendi varasemast ajaloost, seda enam, et Tallinna dominiiklaste tegevuse kohta ringleb mitmeid legende ja tõendamata väiteid, mis on leidnud paraku laia kõlapinda. Kuigi meie dokumentaalsed teadmised Katariina konvendi ajaloost on kaunis napid, siis kummatigi teame me dominiiklaste tegevusest Tallinnas enam kui ühegi teise Eesti alal tegutsenud vaimuliku ordu tegevusest. Sisuliselt ongi Tallinna dominiiklased ainus Eesti alal tegutsenud vaimulik ordu, kelle mõju kohalikule vaimuelule on võimalik mõnevõrragi hinnata, teiste ordude, näiteks tsistertslaste või frantsisklaste puhul, see võimalus samahästi kui puudub.

Tallinna dominiiklased

Meenutan hakatuseks, et keskaegsel Liivmaal, tänapäeva Eesti ja Läti alal, asutati kokku paarkümmend kloostrit, mis jagunesid põhiliselt kolme ordu vahel: tsistertslased, dominiiklased ja frantsisklased. Eesti linnadest leidus kõige rohkem kloostreid Tartus – keskaja lõpuks oli neid seal kolm: linnas olid endale elupaiga leidnud dominiiklased, frantsiklased ja naistsistertslased, lisaks tegutsesid seal frantsisklaste ordu naistertsiaarid. Tallinnas olid 13. sajandist alates esindatud dominiiklased ja naistsistertslased, 15. sajandi alguses lisandusid linna lähistele birgitiinid. Kuivõrd nunnakloostrid elasid selgelt sissepoole ja linnaellu ei sekkunud, siis sisuliselt oli dominiiklastel läbi kogu keskaja Tallinnas ja selle ümbruskonnas omalaadi hingehoolduslik monopol, mida nad oskuslikult ära kasutasid. Erinevalt traditsioonilistest mungaordudest ei eeldanud kerjusordude reegel konvendi suletust ja selle liikmete paiksust, soodustades niisiis aktiivset läbikäimist nii linnarahva kui ka ümbruskonna maarahvaga.

Nagu teada, sündis Jutlustajavendade Ordu (Ordo fratrum praedicatorum, nagu kõlab ordu ametlik nimi) 13. sajandi alguses soovist jutlustada jumalasõna linnades, esialgu eriti nendes piirkondades, kus oli probleeme ketserlusega või kuhu kristlik sõnum polnud veel jõudnud. Dominiiklased on üks 13. sajandil võrsunud kerjusordudest, mis kandsid 12. sajandi lõpus levima hakanud uut kristlikku vaimsust, vaimsust, mis väärtustas igaühe isiklikku pöördumist ja algkristlikke vaesusideaale.

Dominiiklaste Eesti-misjoni lätted võivad ulatuda koguni ordu asutaja Püha Dominicuse eluaega, nimelt on põhjust oletada, et tema poolt 1221. aastal planeeritud misjoniretke sihtpunkt pidi olema taanlaste hõivatud Põhja-Eesti. See kavatsus ei saanud Dominicuse surma tõttu küll teoks, ent möödusid vaid loetud aastad, kui Tallinnasse maabus esimene dominiiklaste delegatsioon Taanist. Ainus tunnistus sellest esimesest ametlikust missioonist on anonüümne Taani dominiiklaste kroonika, mis on kirjutatud 1260. aastate alguses. Kroonika, mida tunneme vaid mitmekordsete ärakirjade vahendusel, teatab, et „vennad saadeti Tallinna suurde linnusesse Issanda aastal 1229, kus nad kaitsekraavi kõrvale väikesest linnusest põhja poole ehitasid kiriku ning teised kloostrihooned.” On põhjust oletada, et Tallinna konvendi asutamisaasta on kroonika ümberkirjutamiste käigus moondunud, sest poliitiline kontekst lubab märksa tõepärasemaks asutamisajaks pidada 1239. aastat. Oma esimese asupaiga Toompeal olid jutlustajavennad sunnitud mõni aasta hiljem maha jätma ja kodumaale naasma. Kroonika kinnitusel oli põhjuseks kohalike paganate vaenulikkus. Dominiiklaste uus missioon leidis aset pärast 1246. aastat, mil Ribe provintsiaalkontsiili otsusega läkitati Tallinna tosin venda kümnest erinevast Taani ja Rootsi konvendist.

Katariina konvendi vendade arv püsis aegade jooksul ilmselt 12 ringis, mis oli nõutav miinimum. 16. sajandi algul võis nende arv kasvada aga juba paarikümneni. Koos teiste konvendiasukatega (noviitsid, konversid ehk ilmikvennad ja teenrid) võis see arv ulatuda kusagile poolesaja kanti. Allikad ei sisalda teateid selle kohta, kuidas vendi Tallinna konventi valiti ega üldjuhul sedagi, kust nad pärit olid. Võime aga olla kaunis kindlad, et suurem osa Tallinna konvendi orduvendi pärines Saksamaalt, mõned kindlasti ka Skandinaaviast. Mõne venna nimekuju viitab ka eesti päritolule, kuigi ümberlükkamatult tõestada seda ei saa. (Sellised on näiteks 1495. aastal mainitud vend Kaukes, 1471. aastal mainitud vend Jakobus Kottekyn ja 1520. aastal mainitud vend Henricus Gerven.)

Dominiiklaste Katariina konvent tegutses Tallinnas järjepidevalt kuni 1525. aastani, mil reformatsioonisündmused tema tegevusele lõpu tegid ja rae algatusel konvent suleti.

Kui liikuda siit Tallinna dominiiklaste tegevuse ja selle mõju vaatlemisele, siis hakatuseks tuleb tõdeda, et otseseid andmeid selle kohta on kasutada vähe. Kaudsed tunnistused lubavad siiski hinnata jutlustajavendade tööd mõjusaks ja viljakaks. Kõige selgemat keelt räägivad dokumendid, mis kajastavad dominiiklaste konflikte kogudusevaimulikega, seda nii koolihariduse kui ka hingehoiutöö küsimuses (tulen selle juurde veel tagasi). Peamiselt heideti dominiiklastele ette, et nende tegevus varjutab kogudusevaimulike oma ja seeläbi kahandab viimaste sissetulekut. Dominiiklaste aktiivne hingehoiutöö häiris ka maakoguduste preestreid, sest vendade retked ulatusid linnasarasest kaugemale. Maaelanikkonna heast vahekorrast jutlustajavendadega kõneleb seegi, et 16. sajandi algusest on teateid mitmete talupoegade matmisest konventi. Kõneka näite dominiiklaste populaarsusest lihtrahva hulgas pakub kiviraidurite tsunfti skraa, milles sätestatakse, et raidurite töö peab algama pärast dominiiklaste hommikumissa lõppu ja kestma seni, kuni kellad annavad teada vendade õhtupalvuse algusest. Kuid vendadel olid head suhted ka kaupmeeste ja aadliga, millest annavad tunnistust nii Mustpeade vennaskonna rohked annetused ja deposiidid kui ka Harju-Viru rüütelkonna tava pidada oma kogunemisi dominiiklaste konvendis.

Jutlustamine

Nagu ordu ametlik nimetus selgelt ütleb, oli jutlustamine dominiiklaste elukorralduse keskmes, teatud mõttes ordu olemasolu õigustus. Jumalasõna levitamiseks valmistati vendi konventides hoolega ette, seda tegevust soosisid samuti mitmed paavstlikud ja muud privileegid. Ka dominiiklaste (ja teiste kerjusordude) jutlustamistegevust keskaegsel Liivimaal soosisid mitmed paavsti privileegid, mis lubasid vendadel kuulutada jumalasõna ja viia läbi kiriklikke toiminguid kõikjal üle maa. Tallinna dominiiklased ei piirdunud seega jutlustega oma kiriku esisel ja linnas, vaid liikusid samuti ringi linnalähedastes maapiirkondades. See oli jaotatud omaette jutlustamispiirkondadeks, kus vennad käisid kahekaupa jumalasõna kuulutamas ja sakramente jagamas. Neil olid kaasas teenrid ja neid varustati konvendi kulul reisimoonaga. Ringi liiguti kaasaskantava välialtari ja missariistadega, mis võimaldasid jumalateenistusi läbi viia ka vabas õhus või maakabelites. Kuigi jutlustamine oli dominiiklaste ordu kutsumus, siis ei saa samuti alahinnata selle majanduslikku tähtsust – jutlustamise ja kiriklike toimingutega kaasnesid annetused, millest vennad elatusid.

Kõige täpsemad teated Tallinna dominiiklaste jutlustamistegevusest ja selle mõjust on talletatud seoses tülidega vendade ja Tallinna linna ning diötseesi sekulaarvaimulike vahel 16. sajandi alguses. 1510. aastatel esitasid viimased dominiiklastele kaebekirja, milles heitsid vendadele teiste asjade kõrval ette sedagi, et nad jutlustavad oma konvendikirikus pühapäeviti samal ajal, kui toimuvad jutlused kogudusekirikutes. Võib suure tõenäosusega oletada, et vendade jutlused olid linnarahva seas populaarsemad, mistõttu kogudused jäid ilma jutluste ajal antud annetustest. Oma kirjalikus vastuses etteheidetele ei pidanud dominiiklased jutluste ärajätmist põhjendatuks, sest see oleks nende hinnangul linnarahvale suureks hingeliseks kahjuks. Lisaks heitsid linnavaimulikud dominiiklastele ette, et need käivad kaasaskantavate altaritega mööda maad jutlusi ja missat pidamas. Dominiiklased vastasid, et nende konvent sai Liivimaale loodud kohaliku rahva ristiusku pööramiseks ning nad ei nõustu oma jutlustamisevabaduse piiramisega. Ringikäimist kaasaskantavate altaritega põhjendasid vennad vajadusega jagada armulauda ja jutlustada ka neile, kes on pidanud mitme kuu jooksul elama ilma jumalasõnata, sest elavad kirikutest liiga kaugel.

Viimane kõnekas tunnistus Tallinna dominiiklaste jutlustamistegevusest pärineb 1524. aasta 28. maist, mil konventi külastasid Tallinna rae ja kogukonna esindajad, kes esitasid vendadele kaheksa nõudmist, millest üks puudutas jutlustamist. Nimelt ähvardati neil keelata jutlustamine, kui nad ei loobu oma jutlustes „väljamõeldiste ja eksemplite” kasutamisest. See etteheide osutab, et dominiiklased pöörasid suurt tähelepanu oma jutluste elavdamisele õpetlike lugude ja näidetega, nagu see oli kerjusordudele üldiselt omane. Usutavasti muutiski see nende jutlused sedavõrd edukaks, et meelitasid kuulajaid kogudusekirikutest eemale.

Väga tõenäoliselt olid dominiiklased Eestis esimesed, kes rõhutasid vajadust jutlustada rahvakeeles, nagu seda sätestasid ordu üldised nõudmised. Näiteks 1236. aasta Pariisi üldkapiitli otsustes sätestati: „Manitseme, et kõigis provintsides ja konventides õpiksid vennad nende keeli, kelle lähedal nad seal elavad.“ Tallinna dominiiklaste eestikeelsetele jutlustele viitab näiteks raekorraldus 1524. aasta aprillist, millega dominiiklastel keelati eestikeelsed jutlused, saksakeelsetes jutlustes lubati neil kuulutada aga ainult „puhast jumalasõna”, see tähendab, keelati jutlustes kõik õpetlikud näited ja köitvad vahepalad.

Õpetamine

Dominiiklaste ordu oli esimene vaimulik ordu, mis hakkas süstemaatiliselt hoolitsema oma liikmete harimise eest. Dominikaanide viies ordukindral Humbertus Romansist sõnastas selle printsiibi 13. sajandi keskel väga selgelt: “Õpingud ei ole küll ordu lõppeesmärk, kuid see on möödapääsmatu vajadus selleks, et saavutada tegelik lõppeesmärk, milleks on jutlustamine ja hingehool”. Iga dominikaanikonvent kujutas endast vähemalt ideaalis omalaadi hariduskeskust, kus anti algteadmisi edukaks misjonitööks. Tublimad õpilased said jätkata haridusteed ordu provintsiaalkoolides (studia particularia), neist parimad said omakorda kõrgema teoloogilise hariduse nn. üldstuudiumites (studia generalia). Üldine tava oli jagada kooliõpetust peamiselt ordu enda uutele liikmetele ehk noviitsidele, kuid ordu reeglid lubasid jagada haridust ka konvendi välistele inimestele ehk siis ilmikutest linnarahvale. Praktikas polnud seda tava aga alati võimalik järgida, nagu näeme ka Tallinna dominiiklaste puhul.

Tallinnas ei lubanud dominiiklastel laiendada oma õpetamistegevust linnaelanikele toomkapiitlile tagatud haridusmonopol, mille esimene kirjalik kinnitus on 1319. aastal Taani kuninga Erik Menvedi kinnitatud toomkooli privileegid. Need keelasid tallinlastel saata oma lapsi teistesse linna koolidesse peale toomkooli. Pole võimatu, et seda kuninglikku privileegi tulebki lugeda reaktsioonina Katariina konvendi esimese katsena pakkuda kooliõpetust ka tallinlastele, millele toomkooli survel lõpp tehti. Järgmised teated, sedapuhku juba konkreetsemad, Tallinna dominiiklaste katsetest avada linlastele mõeldud kool, pärinevad 1360. aastatest, mil jutlustajavendi toetas selgelt ka linnavõim. Kuid seegi kord õnnestus toomkapiitlil oma eesõigused maksa panna, dominiiklased pidi loovutama oma õpilased toomkoolile ja tunnistama avalikult toomkooli õpetamisprivileege. Uuesti puhkes koolitüli lõkkele 1420. aastate algupoolel, mil Katariina konvendikirikus alustati taas linnarahva harimist. Konventi toetas seegi kord raad, kuid ka näiteks Padise tsistertslaste kloostri abt. Lahenduse leidmiseks pöörduti paavstikuuria poole ning 1424. aastal andis paavst Martinus V loa asutada kool Tallinna all-linna, ent mitte Katariina konvendi, vaid mõne kogudusekiriku juurde (selleks sai Oleviste). Niisiis ei õnnestunud dominiiklastel seegi kord oma õpetustegevust laiendada. Tuleb seega tõdeda, et kui lühiajalised katsed välja arvata, ei saanud Katariina konvendist kohalike võimumängude tõttu kunagi kohta, kus oleks antud linnarahvale korrapärast haridust. Seevastu viitavad kaudsed andmed sellele, et orduliikmete õpetus ehk siis nn. sisemine kool (schola interior) oli Tallinnas korralikul tasemel. Meil on nimeliselt teada kümmekond Katariina konvendi lektorit ehk siis orduvenda, kes seisis hea konvendikoolis õpetamise eest. Kuulsaim neist on teadagi Mauritius, Kölnis ja Pariisi õppinud orduvend, kes 1270. aastate lõpus–1280ndate alguses tegutses Katariina konvendi lektorina.

Raamatud

Tallinna dominiiklaste vaimuelust lubab tänapäeval ehk kõige vahetumat ettekujutust luua konvendi raamatukogu säilinud koodeksid – käsikirjalised raamatuköited. Tuleb küll kohe nentida, et dominiiklaste raamatukogusid komplekteeriti reeglina väga konkreetsetel ja praktilistel eesmärkidel ehk siis misjonitöö toetuseks. Humbertus Romansist kirjutab kujundlikult: “Autoriteedid, keda me ammutame pühadest raamatutest on kui relvad, millega me kaitseme iseendid ja ründame oma vaenlast”. Seepärast domineerivad dominiiklaste ordu raamatukogudes tavaliselt pühakirjatekstid ja nende kommentaarid, neile järgnevad jutlustamise abivahendid (jutluskogumikud, eksemplikogud, pühakute elulood jms.) ning moraaliteoloogilised teosed Seevastu leidus raamatukogudes võrdlemisi vähe teoseid “vabade kunstide” valdkonnast: loogikast, grammatikast, aritmeetikast; samuti olid väga haruldased arstiteadusliku sisuga raamatud.

Erinevalt varasematest mungaordudest ei pühendanud dominiiklased ka kuigi palju aega käsikirjade ümberkirjutamisele. Kirjutustegevust ei soosinud koguni ordu statuudid, mis ei lubanud näiteks kirjutada nädalas ümber rohkem kui üheainsa jutluse. Kuigi dominiiklaste ordus tegutses ka üksikuid skriptoreid, kasutati vajalike raamatute ümberkirjutamiseks peamiselt välist tööjõudu.

Katariina konvendi kunagistest raamatuvaradest lubavad aimu saada mõned Tallinna Linnaarhiivis säilitatavad koodeksid ja varatrükised. Tõsi, käsikirjade osas saame dominiiklastele kuuluvuse olla kindlad vaid kahe köite puhul – Nicolaus de Gorrani piibliaineline kogumik „Distinktsioonid” ja ladina-alamsaksa sõnastik –, kuivõrd mõlemad kannavad kirjalikku märget kunagisest kuuluvusest Tallinna dominiiklastele. Siiski on tõenäoline, et veel kümmekond käsikirjaköidet, mis sisaldavad peamiselt jutlustekste või jutlustamise abivahendeid, on olnud varem dominiiklaste omand. Nende seas võib nimetada näiteks Nicolaus de Byardo (†1261) „Summat kasinuse kohta”, Limoges’i Petruse (†1306) moraaliteoloogilist „Traktaati silmast”, Jacobus de Voragine (†1298) paastuaja jutluseid. Dominiiklaste konvendile kuulusid väga tõenäoliselt ka mitmed Tallinna Linnarhiivis säilitatavad varatrükised, pole võimatu, et kuni 25 köidet.

Tallinna dominiiklaste raamatukogu sisust ja komplekteerimisest kõnelevad mõned dokumendid konvendi viimasest tegevusaastast (1524–1525). Nii näitab dominiiklaste arvepidamine, et sel perioodil on soetatud mitmeid liturgilise otstarbega teoseid (antifonaar, missaal, samuti üks piibel), lisaks kolm almanahhi (astroloogilist kalendrit), John Bromyard’i jutlusraamat Summa predicantium (u. 1330–1348) ja Johannes Faberi luterluse-vastane raamat Malleus in haeresim Lutheranam (1524). Ükski nimetatud teostest pole säilinud.

Dokumendid lubavad samuti heita pilku raamatukogu saatusele konvendi sulgemise päevilt. Nimelt algatas Tallinna raad 1525. aasta jaanuaris juurdluse konvendi varade küsimuses, mille käigus selgus, et dominiiklased olid otsustanud ärevate aegade eest muude varade seas varjule panna ka mitu tünnitäit raamatuid. Osa neist leiti konvendi läbiotsimisel, ülejäänute peidukohad tunnistasid vangistatud vennad ise üles. Konvendi raamatukogust pääsesidki tõenäoliselt hävimisest vaid need teosed, mis olid juurdluse käigus läinud rae omandusse (ja sealt juba hiljem linnaarhiivi).

Katkendlikud andmed ei luba esitada tõsikindlaid väiteid Katariina konvendi raamatukogu suuruse kohta, ent võib oletada, et vähemalt konvendi viimasel tegevusperioodil oli vendade kasutuses vähemalt sadakond raamatut, suure tõenäosusega rohkem, ent vaevalt üle paarisaja.

Kui vaadata meieni säilinud käsikirjalisi köiteid, mida võib teatava tõenäosusega omistati dominiiklastele, siis suurem osa neist liigitub jutluskirjanduse ja jutlustamise abivahendite hulka. Kümnest käsikirjaköitest võib jutlustamise abivahendite valda liigitada seitse. Võrreldes tavapärase dominiiklaste raamatukogu sisuga üllatab, et Katariina konvendi raamatute seas pole säilinud ei piiblitekste ega -kommentaare, samuti pole jälgi koolikirjandusest, nn. triiviumi aineid (grammatika, loogika, retoorika) käsitlevaid teoseid. Siin oleks aga petlik teha mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi, sest selleks on säilinud teoste hulk liiga väike ja juhuslik.

Kokkuvõtteks

Mida öelda selle lühikese jutu kiireks kokkuvõtteks? Esiteks, dominiiklased olid Tallinna ja selle ümbruses läbi kogu keskaja ainus vaimulik meesordu, seega vaieldamatult üks tähtsamaid vaimu- ja usuelu keskusi. Kui aga räägime Tallinna dominiiklaste vaimutööst, siis ei tohi seda kindlasti lahutada konvendi majandustegevusest – suur osa misjonitegevusest teenis otseselt konvendi majandusliku jätkusuutlikkuse huve, peamiselt annetuste kogumise näol. Dominiiklaste tegevuse üks peamiseid eesmärke oli jutlustamine ja hingehoiutöö, seda erinevates elanikkonna kihtides. Nii napid otsesed kui ka arvukamad kaudsed andmed lubavad oletada, et selles tegevuses olid nad võrdlemisi edukad. Katariina konvendi eesmärgiks oli samuti tagada oma liikmetele korralik väljaõpe misjonitööks, s.h. kohalike keelte oskus; seda toetas konvendis tegutsenud vendadele mõeldud kool ja võrdlemisi korralik raamatukogu. Tingituna toomkapiitli vastuseisust ei õnnestunud dominiiklastel paraku laiendada oma haridustegevust linnarahvale. Dominiiklaste roll oli niisiis Tallinna ja selle ümbruse vaimuelus kahtlemata märkimisväärne, isegi kui selle täpset sisu ja ulatust ei luba säilinud allikad meil enam hinnata.