Sławomir Brzozecki ettekanne "Dominiiklaste ordu missioon selle ekststeerimise algusaegadel ning tänapäeval "

Dominiiklaste ordu missioon selle ekststeerimise algusaegadel ning tänapäeval

Isa Sławomir Brzozecki (Poola, dominiiklane)

Ettekanne seminaril "Katariina kloostri minevik, olevik ja tulevik" 24. mail 2012

2016. a. tähistab dominiiklastest jutlustajate ordu oma asutamise 800. aastapäeva. 22. detsembril 1216. a. kinnitas paavst Honorius III oma bullaga Religiosam vitam jutlustavate rändmunkade vennaskonna asutamise, kes elasid eraldiseisva orduna püha Romani kiriku juures Toulouse´is. See paavsti otsus oli teatud protsessi lõpetuseks ning ühtlasi kinnituseks usaldusest nende missiooni vastu katoliku kiriku poolt. Ordu tekkis tollase ühiskonna ajaloolises ja mentaalses kontekstis. Nõnda tegutses ta läbi järgnevate sajandite sel kindlakskujunenud taustal ning kohanes muutuvate aegadega. Minu lühikese ettekande eesmärgiks on näidata mitte ainult ordu kujunemisprotsessi, vaid ka ajaloolist konteksti.

XII ja XIII sajandit peavad paljud ajaloolased keskaja apogeeks: keskaegse ühiskonna kriis algas alles XIV saj. keskel ning selle kutsus muuhulgas esile 1348. a. suur taud. Pärast Rooma Impeeriumi lagunemist V saj. elas Euroopa üle perioodi, mida nimetatakse suureks rahvasterändamiseks, ent sai tunda ka araablaste rünnakuid. VIII saj. tekkinud Frangi riik tõi peaaegu kõikide läänekristlaste jaoks kaasa poliitilise stabiilsuse ja ühendamise Karl Suure valitsemise alla, kuid IX saj. II poolel see riik lagunes. Lisaks toimusid koos normannide kallaletungidega ka ungarlaste (madjarite) röövrünnakud. Keisri- ja kuningavõimu autoriteet hakkas langema, kaldudes kohalike võimukandjate kasuks, kes püüdsid saada keskvõimust sõltumatuiks, mis omakorda viis lokaalsete kokkupõrgeteni. 962. a tõi uuendatud, s.o. Saksa Keisririik, Euroopale stabiliseerumise ning samuti feodaalsüsteemi väljakujunemise.

Poliitilise olukorra stabiliseerumine X-XI saj. mõjutas inimarengut. Sel ajal leidis  Euroopas aset agraarrevolutsioon (adra kasutuselevõtt - sügavam künd, kolmeväljasüsteem, hobuste kasutamine härgade asemel).Põllumajandustoodangu ning seega ka toiduainetevarude suurenemine viis populatsiooni kasvule. Tekkis vajadus otsida ja kasutusele võtta uusi koloniseeritavaid maid (metsaraadamisel ja soodekuivendamisel). Tollal Lääne-Euroopas asutatud külad soodustasid ka kogudustevõrgu arengut (iga asula keskuses oli kogudus, mille ulatus langes enamasti kokku feodaalvalitseja valdustega).

Sel perioodil algas Euroopas faktiliselt ka linnade areng. Pärast Rooma Keisririigi lagunemist väljaspool Itaaliat praktiliselt polnudki linnu. Tõsi küll, olid olemas mitmed võimukeskused, piiskoppide residentsid, asulad - turu- ja sadamakeskused, ent need polnud linlikud institutsioonid. Linnaõigused saadi alles XI saj. lõpul. Esmalt saadi need õigused 1075. a. paavstilt ning kinnitati 1081. a. keisri poolt, kui Toskaana vürst loobus oma võimu teostamise õigusest ning jurisdiktsioonist omavalitsuse kasuks. XII saj. said linnaõigused mitmed keskused Prantsusmaal ja Saksamaal (Lübeck 1143. a., Magdeburg 1189. a.), nende linnaõigusel hakkas põhinema enamike Kesk- ja Ida Euroopa linnaliste keskuste seadusandlus (sealhulgas Chełmi õigus Poolas). Linnaõiguste saamine tähendas linna jaoks omavalitsuse loomist, oma õigusloomet ning samuti jurisdiktsiooni teatavates kindlaksmääratletud territoriaalsetes piirides (kõige sagedamini oli see enamasti piiritletud linnamüüridega). Linnad said kauplemisvabaduse ja käsitööõiguse. Linnade vabanemine keskvõimu ja feodaalse ülemvõimu mõju alt aitas XII-XIII saj. kaasa nende majanduslikule arengule. Itaalia linnad rikastusid kauplemisel Bütsantsiga, Saksa linnad aga moodustasid Hansa kaupmeesteliidu. XIII saj. oli suurimates Euroopa linnades umbes 50 000 elanikku.

Koostöös linnainstitutsioonidega hakkasid tekkima ülikoolid. Varasel keskajal kontsentreerus hariduselu katedraalide ja kloostrite ümber ning koolitati eelkõige vaimulikke. Olemas olid ka õukonnakoolid, mis monarhiatele ametnikkaadrit ette valmistasid. Ent keskaegsete ülikoolide areng oli väga tugevasti seotud linnakultuuriga. Nende organisatsioonilis-institutsiooniliste struktuuride eeskujuks said käsitöötsunftide institutsioonid. Alguses nimetati niisuguseid õpinguid studium generale. 1088. a. sai paavsti bulla jõu alusel ülikooli staatuse studium Bolognas, mis andis talle autonoomia ja rahvusvahelise staatuse, ent ka sõltumatuse linnavõimudest ja õiguse omistada üleüldiselt tunnustatud teaduskraade (ning nimetus studium generale oli veel pikka aega ülikooli sünonüümiks). Ülikoolid anti paavsti eestkoste alla ning nad kujutasid endast õppejõudude ja üliõpilaste korporatsioone. Järgnevalt tekkisid 1167 Oxford, 1180 Pariis, 1178 Palencia, 1204 Vinceza, 1224 Napoli, 1347 Praha, 1364 ja 1400 Kraków. Õpetamine neis tugines  Pühakirjale ja kirikuisade poolt tunnustatud klassikalistele antiiktekstidele.

Pärast keerukat ja rasket sajandit (IX saj.II pool – X saj. I pool) vabanes kirik esmalt rooma suguvõsade võimu alt ning XI saj. viidi läbi nn. gregooriuse reform, mille kulminatsioonipunkt oli paavst Gregorius VII ajal: see viis kiriku vabanemisele ilmaliku võimu ülimuslikkusest. Katedraalide kapiitlid omandasid piiskoppide valimise õiguse (varem nimetasid neid ametisse monarhid, tihtilugu autasuks teenistuse eest). Leidis aset ka piiskoppide positsioonide tugevnemine, kes alustasid võitlust jurisdiktsiooni ülevõtmiseks ning nn.erakirikute lülitamiseks piiskopkondade struktuuridesse. Gregooriuse reformi tulemusena kasvas ka paavsti positsioon ning autoriteet kristlikus maailmas. 1123. a. kutsuti kokku esimene I kirikukogu (Lateran), mis sai esimeseks Läänemaailma kirikukoguks (kõik senised olid toimunud Bütsantsis). Arvatakse, et gregooriuse reform saavutas oma apogee paavst Innocentius III valitsemisajal (1198-1216). Juba varem, XI saj., oli kirik aktiivselt lülitunud propagandavõitlusse ning isegi sundinud kohalikke võime viima sisse „Jumalarahu”, aidates seeläbi aktiivselt kaasa poliitilise olukorra stabiliseerimisele Euroopas ning rahu saavutamisele.

Ebatavaliselt elav oli sel perioodil lääne munklus, seda eriti riikide ja paavstivõimu poliitilise nõrkuse aegadel. Gregooriuse reform tugines suurel määral nn.Cluny liikumisele. 910. a. Cluny abtkonnas asutatud kogukond oli algusest peale piiskoppide võimu alt väljas ning allutatud vahetult Apostellikule pealinnale. Sellise privileegi said ka kongregatsiooni lülitunud abtkonnad. XII saj. hakkavad juhtivat rolli mängima tsistertslased (ordu asutati 1098. a.). Siinkohal tuleb meenutada kaht läänekristluse mungaordudele iseloomulikku kanoonilist tendentsi. Erinevalt eraldi katedraalkirikute vaimulikest ja kollegiaalkanoonikutest arenes alates IX saj. nn.regulaarkanoonika, mis Püha Augustinuse reeglite põhimõtetele tuginedes võttis väga erinevaid tegevusvorme (näit.hingekarjaste tegevus, haigemajade pidamine, kooliharidus).

Keskaegse ühiskonna mentaalsusele ning maailmapildile oli suur mõju ristiretkedel, eesmärgiga vallutada tagasi Jeruusalemm, Issanda Püha Haud ja Püha Maa ning seejärel kaitsta neid paiku uskumatute eest, et kindlustada kristlastele juurdepääs nendele kultusekohtadele; samuti oli see reaktsiooniks musulmanidest valitsejate poolt ning Bütsantsi Keisririigi toel läbiviidavale agressiivsele poliitikale. Ühtlasi kutsus see esile ka eurooplaste maailma geograafilise visiooni piiride avardumise, elanikkonna ümberpaiknemise (Püha Maa koloniseerimine), kontaktid islamimaailmaga (mitte üksnes relvastatud), ent samuti Euroopa tugeva rahalise koormatuse uute maade kaitse otstarbeks.

Peale eelkirjeldatud asjaolude olid keskaegsel ühiskonnal ning ka kirikul samuti teatud puudused. Nende hulka tuleb lugeda eelkõige ühiskonna tugevat kihistumist, millega käis kaasas ka materiaalne kihistumine. Tollase majanduse aluseks oli vaevalt paari protsendi isikute valduses olev maaomand. Ka linnades, mille rikkus tugines kaubandusele ja käsitööle, olid olemas terved suured kehvikute hulgad, kes olid ilma jäetud omandist ning elatusvahenditest. Kirikut peeti tema valduste suuruse tõttu samuti rikkaks institutsiooniks. Sellele aitasid kaasa ka tema järkjärguline institutsionaliseerumine ning vaimulike ebaühtlane haridus. See kõik oli põhjuseks, miks keskaegne jumalakartlikkus tugines kombestikule ja rituaalidele, koos rohkearvuliste põlisusundite elementidega ning Jumalat käsitleti siis kui isandat,  valitsejat ja kohtumõistjat ning teadmiste ja teabe edasiandmine rahvahulkadele toimus ainult suulisel teel. XII saj. ilmusid ka eksiõpetuslikud ehk hereetilised liikumised (katharism, albigensism ja valentinianism), mis mitte ainult ei eitanud kiriku olemasolu (asutati oma antikirikuid), vaid panid suurel määral kahtluse alla ka kehtiva ühiskondlik-poliitilise korra.

Niisuguses ajaloolises kontekstis tuli elada pühal Dominicusel (hisp. Domingo de Guzman Garces). Ta sündis 1175. a. paiku Burgose provintsis Caleruegas. 1196. a. pühitseti ta vaimulikuks ja temast sai Osma kiriku kanoonik ning 1201. a. kloostriülema asetäitja. Tema hingeseisundit mõjutas otsustavalt kanoonikute ühine elu 1198. a. reformiga kohustuslikeks tehtud reeglite kohaselt. Ta edaspidisele elule avaldas suurt mõju sõprus kapiitliülema ning hilisema Osma piiskopi Diego y Acevedo´ga. Aastatel 1203-1205 saatis Dominicus teda diplomaatilistel reisidel Taani õukonda, kus oli võimalus tutvuda kristluse tollaste probleemidega Läänemere regioonis; Lõuna-Prantsusmaal kohtus ta aga hereetikutest katharistidega. 1205. a. reisis ta Taanist Rooma, kust mõlemad Diegoga tahtsid siirduda missioonile Läänemere äärde (mida tollal tõlgendati missioonina maailma äärele), kuid paavst Innocentius III saatis nad Prantsusmaale. Olles pettunud kohtumisest paavsti legaatidega (Citeaux´ tsistertslased) otsustasid nad minna teele jutlustavate rändmunkadena, võttes eeskujuks evangelistide kasina ja lihtsa elu; selleks said nad 1206. a. ka paavst Innocentius III heakskiidu. Pärast piiskopi surma (1207) ja tsistertslaste loobumist paavsti legaatide ametist (1208) sai Dominicus tema ümber kujunenud jutlustavate rändmunkade grupi liidriks. 1207. a. asutas ta Prouille´is pühade õdede kogukonna ja aastatel 1212-1214 organiseeris jutlustavate vendade ühendusi Fanjeaux´s. 1215. a. algul andis Toulouse´i piiskop Fulko neile üle püha Romani kiriku, tehes neist oma ametlikud mungad-kaastöölisted oma piiskopkonnas. Ordu jaoks oli erakordselt tähtis Dominicuse osalemine Fulko saatjana IV Laterani kirikukogul (1215), mis võttis vastu rea reformivaimus otsuseid. Teiste seas ka need, mis hiljem aitasid kaasa ordu edasiarenemisele, muuhulgas kohustades piiskoppe seal osalema kas isiklikult või ka enda poolt volitatud isikute vahendusel – lisaks jutlustamisele oli neil samuti kohustus kindlustada vaimulike jaoks hariduse andmine, luues selleks kirikukoole. Dominicus kohtus ka isiklikult paavst Innocentius III-ga, kes suuliselt aktsepteeris jutlustavate rändmunkade ordu asutamise projekti ning soovitas neil vastu võtta Püha Augustinuse ordu reeglid. 1216. a. kevadel esitas Dominicus enda poolt kirja pandud ordu põhikirja, mis tugines augustiniaanide ja norbertaanlaste ordude põhimõtetele. 22 XII 1216. a. kinnitas uus paavst Honorius III ordu oma bullaga Religiosam vitam (21. I 1217. a.). Pärast Toulouse´ist tagasitulekut 5. VII 1217 saatis Dominicus oma 16 mungast 7 Pariisi, 4 Madriidi, Bolognasse ja Rooma, kuhu ka ise suundus. Ajavahemikul detsembrist 1217 kuni juulini 1219 leidis aset tema esimene visiit kloostritesse Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias. 1219. a. lõpul naases ta Rooma ning tõenäoliselt kohtus seal ka Franciskusega Assisist (kes oli tugeva radikalismi ja frantsiskaanide kasinuse põhimõtete mõju all, mis hiljem avaldasid mõju ka otsusele kerjusmunkade ordu asutamise kohta). Sel perioodil kerkisid esile ka kaks tugevat dominiiklaste keskust: Bologna, kus tegutses ja organiseeris tegevust Reginaldi klooster Orleans´ist ja Pariis, kus jutlustas ja tegutses Jordan Saksimaalt. Viimased kaks kloostrit tekkisid nende ülikoolide lähedusesse, kus dominiiklased oma hariduse olid saanud ning sealt värvati ka tunduv osa ordu liikmetest.

Dominicuse visiidi tulemuseks oli peakapiitli kokkukutsumine  Bolognas 1220. a. Algul tahtis Dominik oma postitsioonist loobuda, kuid seda otsust ei aktsepteeritud. Ent asutaja survel kiideti heaks põhimõte, et ordu kõrgeimaks võimuks saab olema peakapiitel, ordumeister aga valitakse selle esinduse enda poolt ning tema nimel. Kapiitlite nõupidamistel 1220. ja 1221. a. täpsustati õiguslik-organisatsioonilisi raame ja ordu iseloomu, pannes oma liikmetele peale jumalakartliku elu jutlustamise kohustuse, rõhutades eriti selle propageerimise vajadust kõigi ühiskonnakihtide hulgas (sellest ka ordu algne  nimetus). Loobuti mistahes omandist, elatudes eranditult vaid annetustest. Kapiitlid rõhutasid ühiselu mudelit ning kloostriülemaid volitati ka ametist lahkumiseks (eriti õpinguteks ja rändjutlustamiseks) juhul, kui tekkis mingeid vastuolusid ordu põhiülesannete täitmisel. 1221. a. jaotas kapiitel ordu 8 provintsiks, et hõlbustada haldamist. Pärast 6. augustil 1221 Bologna kloostris toimunud kapiitli kogunemist Dominicus suri ning kanoniseeriti pühakuks 3. VII 1234 paavst Gregorius IX poolt.

Juba päris algusest peale oli neil ordu kui reformi läbiviimise instrumendi jaoks ka paavsti toetus: ta võttis ordu teatud privileegi vahendusel erikaitse alla. Dominiiklased ühendasid oma organisatsioonides tolle aja linnadele iseloomulikud demokraatia elemendid suurema võimu tsentraliseerimise astmega kui mungaordudes tavaks oli (see eeskuju võeti aluseks XIII saj. tekkivate kerjusmunkade ordude jaoks). Kõik ülemad (preorid, provintsiülemad, kloostriülemad) said ameteisse valimiste teel ning vastutasid selle kapiitlikogu ees, mis oli neid ametisse kutsunud. Orduvennad aga olid seotud orduga, mitte kloostriga, kuhu nad astusid (teisiti kui muude mungaordude puhul). Nad asutasid oma kloostrid suurtesse linnadesse (tihti linnavõimude kutsel) ning said nõnda koos frantsikaani munkadega tollase linnapildi lahutamatuks elemendiks.

Hingekarjaste tegevust (jutlustamine, pihilevõtmine) viisid dominiiklased kuni 1240. a. läbi eelkõige koguduste kirikutes. Raskuste tõttu koostöös mõnede piiskopkondade vaimulikega viidi hingekarjaste tegevus üle omaenese kirikutesse ja laienes kloostrikirikute ehitus. Igal kloostril oli oma kindlaksmääratud jutlustamise ja annetuste kogumise territoorium. Tihtilugu jäi kloostri hoole alla isegi kuni mitukümmend külakoguduste kirikut, milles orduvennad jutlusi pidasid. Samaaegselt koos kogudustevõrguga tekkis Lääne kirikus ka jutlustavate rändmunkade ordude võrgustik, mille moodustasid dominiiklased ja frantsiskaanid. Dominiiklaste keskustega seotud isikud ühendati vennaskondadesse ning alates XIII saj. lõpust ka suurematesse kogukondadesse, millest kasvasid välja erinevad vennaskondade liikumised.

Kloostrites korraldati õpinguid mõttega valmistada ette hingekarjaseid. Nii oli iga klooster ühtlasi õppeastutuseks, milles igapäevaseid õpinguid kapłanitele (sõltumata vanusest, haridustasemest, staažist ja funktsioonidest) viisid läbi lektor ning kleerikud (samuti vaimulikud samast piiskopkonnast ning teistest ordudest). Vajadus oma liikmeid harida andis ordule intellektuaalse ja korrastatud iseloomu. Lektorite õpetamise vajadusteks loodi igasse provintsi ülikoolidega seotud studium generale; tähtsaimate hulka kuulusid õpingud Kölnis, Bolognas, Paduas, Pariisis ja Perugias. Selles suhtes saavutasid tugeva positsiooni ka Pariisi (alates 1230. a. oli sealsest 12 kateedrist 2 just teoloogiaosakonnas), Oxfordi, Bologna, Padua, Florenze ja Kölni ülikoolid. Dominiiklaste koolihariduse aluseks said Albert Suure ning eelkõige Aquino Thomase õpetused.

Koos ristimistegevuse ja jutlustustamisega võtsid dominiiklased kristlikus maailmas ette missioonitegevuse, eriti eelkõige Euroopa äärealade kristlikes riikides, luues selleks tarbeks ka alusdoktriini, mis oli eriti vajalik kokkupuutumisel teistsuguste kultuuridega. Sel eesmärgil  kirjutas Aquino Thomas Summa contra gentiles, andes argumendid poleemikaks  juudi, musulmani ja paganlike oponentidega. Eriline roll misjonitegevuses Läänemere-äärse rahvastiku kristianiseerimisel langes Ungarile, Poolale ja Taanile ning Kreeka ja Püha Maa provintsidele, kus missiooni iseloom oli samuti ebatavaline. Sinna suundusid dominiiklased teistest provintsidest, et lülituda kiriku missioonitegevustesse.

Vaadates selle ordu eksistentsi täna - 8 sajandi perspektiivis, võib märgata maailma muutunud reaaliaid, ent püha Dominicus ja tema esimese põlvkonna orduvendade poolt kindlaks määratud eesmärk ja pühendumus on siiski jäänud muutumatuiks. Ordu keskendub ka edaspidi heade sõnumite jutlustamisele Jeesus Kristusest. Vennad peavad seda jätkama mistahes moel, aja nõuetele vastavaks kohandatud viisil. Teoloogiastuudium, Pühakiri ja isiklik palve peavad olema ettevalmistuseks Jumalasõna kuulutamisel; see peab tuginema omaenda eeskujulikule eluviisile ning vennalikus ühtsuses elava kogukonna eeskujule.